Eurotrip 2009

Juunis kogunes väike grupp Porsche omanikke, kellest enamus ka Open Track’il sõitmas käib, et oma autosid sihtotstarbeliselt kasutada ja samas üks meeldiv puhkus veeta. Reisi peamine eesmärk oli sõitmine parimatel alpiteedel ja seda sai ka tehtud. Šveitsis, Itaalias aga põhiliselt Prantsusmaal. Mingi hetk küll hakkasid meie naised nõudma kategoorilisel toonil vaid sirgetel teedel sõitmist aga enne seda sai õnneks isu täis kurvitada.

Allpool väike valik pilte, mis peaksid feelingust aimu andma.

Esimene peatus oli äsja avatud Porsche muuseum. Soovitaks kindlasti neile keda huvitavad Porsched või võidusõit üldisemalt. Kuna margi ajalugu on tihedalt autospordiga seotud, siis vaatamist on palju. Samuti on väga vinge see hoone, milles muuseum asub ehk ka moodsa arhitektuuri fännidel tasub seda oma silmaga vaatama minna.



Risti on trump.





Mul on täielik nõrkus Martini võidusõiduvärvide suhtes. Sai vist lapsena liiga palju välismaa ajakirjadest pilte vaadatud.



Huvitav, mitu tuhat hj. pildil on ? Kummalisel kombel oli neil 917’tel ka tagavararatas küljes, huvitav kas omal ajal oli reaalne rajal ratast vahetada ?



Osa väljas olnud võidukarikatest. Päris huvitav neid uurida, nii mõnigi eksootiline võistlus jäi silma.

Ühe ööbimise tegime Bodensee järve ääres, mis on mõnevõrra suurem kui Võrtsjärv ja asub Saksa, Austria ja Sveitsi piiride kohtumispunkti läheduses. Väga kena ja rahulik koht vanade külakeste ja linnadega ning kristallselge järveveega. Seal kannataks isegi nädal paigal olla ja näiteks jalgrattateid mööda ümber järve sõita või siis purjetamise ja matkamisega tegeleda.







Järgmisel päeval mägede poole teele asudes näidati meile endelist märki:



aga õnneks mingit jama ei tulnud. Kogu reisi sujus pea probleemideta.



Seejärel läks mägedes keerutamiseks, alguses aeglasemad teed.



Kollane maja on piiripunkt, siinpool Sveits, sealpool Itaalia.




Esimesel mägede päeva õhtul saime kirja reisi kõige kõvema sõiduelamuse ja minu jaoks vist üldse parima alpides sõitmise kogemuse.

Tegevuskoht Stelvio mäekuru:



Kuigi selle mäekuru tegi kuulsaks üks Briti telesaade, siis päris ilmaasjata ta seda ei ole. Esiteks on tegu kõrge kuruga, 2,7 km. aga mis peamine tema läänepoolne tõus on suures osas kaetud laia ja sileda asfladiga ning on kiirem kui tavalised mägiteed, sisaldades lisaks serpentiinidele (39 tagasipööret !) sirgemaid lõike ja laugeid kurve. Enamus kurve on lisaks hea nähtavusega ettepoole ehk võib vaba tee korral kiirust üleval hoida.

Tänu populaarsusele on ta pidevalt ülerahvastatud aga kui valida õige moment, siis saab täiega nautida ja meil see õnnestus. Saabusime pool 8 õhtul ja väljaspool hooaega, ning mägi oli meie päralt ! All oli lendstart ilma rehvisoojendusringita. Järgnes tõsine ja higine kangutamine, sõitsime nii kiiresti kui vähegi mõislik tundus ja auto võimaldas, tagasipööretest esimese käiguga välja max kiirendusel, sirgematel lõikudel nägin mina ca. 180 kmh. Pimedates ja märgades tunnelites tuli hoogu maha võtta igaks juhuks. Ainus inimene tee ääres oli kohalik suveniirimüüja ja tema käemärk oli täiesti internatsionaalne, mees tegi ringe parema käega - GO GO !  Suurematel kõrgustel muutus sõit eksootiliseks, ma polnud varem lumehangede vahel kuival asfaldil kihutanud. Paar pilti mis selle hoo pealt tehtud sai, seetõttu natuke kaadrist väljas.





Tõus on päris pikk, ma täpset aega ei oska öelda aga ca. 15 minutit ja kõik täiega !  All oli üle 20 kraadi sooja, üleval +8.



Vaade tipust kuru idapoolele, 48 tagasipööret aga tee on ebatasane ja aeglane, kiiresti sõita ei saa.



Sellel pildil istub üks väga rahulik mees, nagu tavaliselt peale korralikult ringrajal lammutamist. Auto jahtus naksudes ja mina ei soovinud sel hetkel mitte midagi, kõik oli olemas.

Samal õhtul sõitsime suht pika tee Livignosse, mis on tax-free piirkond (oma piirikontrolliga) keset eimidagit Itaalia alpides. Väga kena koht ja pitsad-veinid maitsesid head ning bensiin oli samuti tax-free, kõvasti odavam kui mujal.





talvel võib siin fun olla, tantsuplats ja baar suusatõstuki ees.







Sõit jätkus umbes sellise tapeedi taustal. Vahepeal võtsime rahulikumalt aga kui võimalus tekkis, sai tempo üles keritud, sest tulime ju siia eelkõige autosid sihtotstarbeliselt kasutama...



Kohati võis kurvides peegliga lume peale kriipse tõmmata.





Peatusi sai tihti tehtud, grupipilte samuti.



Vahel räägime, et tsiklimehed rinkal on hullud aga sel juhul ma ei ole kindel, kuidas neid velomehi nimetada ? Neil ratastel on olematud rehvid aga langustel märgadel ja ilma piireteta teedel jõudsime vaevu autoga neile järele.



Rattamehi oli seal palju ja igas vanuses. Enamus tundusid olevat kõvas vormis.



Välimuselt reisi imposantseim öömaja kuskil Prantsusmaal aga seest oli ta suht peldik ja hind oli ka odavama poolne. Muinsuskaitsest pole nad igatahes midagi kuulnud.







Need pildid on tehtud väikeses baaris, mis asub Monte Carlo ralli klassikalise katse, Col Turini ääres mäekuru tipus. Trassist kahjuks pilte pole aga kõik on ilmselt näinud neid kaljukarniisi peal sõitvaid autosid? Rada ise on väga raju kui seal peaks kiiresti sõitma, laius on minimaalne ja kurvide arv läheneb lõpmatusele. Kahjuks ei saanud kiiret sõitu proovida, sest kõik kurvid on pimedad ja liiklus kahesuunaline. Muljetavaldav, et sellises kohas lumel võidu sõidetakse.

Veel üks võidusõiduikoon meie teel:



Selle läbisime jalgsi, sest päeval autoga llikuda on suht mõttetu ja õhtul polnud keegi roolimiseks konditsioonis.



Kohalikel võistluse korraldajatel läheb tsipa paremini kui meie meestel, nad on endale suutnud pisikese kontori sisse sättinda jahisadama äärde. Muuseas ajalooliselt on nii, et algselt oli ainuke põhjus GP sõidu korraldamiseks soov saada Monacole iseseisev autoklubi. Üks FIA tingimus oli GP korraldamine ja mõeldud tehtud. Alles hiljem kujunes see klubi peamiseks ürituseks.



Mitmel pool raja ääres meenutati mineviku kuulsaid, Fangio, Chiron, Senna ...



Kohalik autode, riiete, ehete, naiste, päevituse, valgete hammaste jne näitus oli täies hoos laupäeva õhtul. Päris sürr oli kümnete kaupa superautosid ümber ühe väikese platsi keerutamas näha - nagu kalad kuival maal. Mulle isiklikult tundus see etendus huumori valdkonda kuuluvat aga enamus pealtvaatajatest, ja neid polnud mitte vähe, olid sillas - see on see elu mis seriaalidest nähtud.

Õnneks saime sealt hommikul tulema ja sõitsime Route Napolen nimelist maanteed pidi tagasi põhja. Ootasin sellelt tsipa rohkem, kuid enamuses oli tegu suht tavalise alguses mägede, hiljem küngaste vahel lookleva maanteega. Kui vaja selles suunas sõita, siis võib teda kasutada aga spetsiaalselt pole mõtet programmi võtta.



Kes ära ütleb, mis autodega tegu, võib endal peegli ees kätt suruda.

Spontaanselt sai veel Schlumpf’i kollektsiooni külastatud, sealt vaid kaks pilti:



lonks Martinit



ja üks mu lemmikuid, Alfa Romeo 8C 2900 B Berlinetta Touring. See auto võitis 1947 aastal Mille Miglia maantevõidusõidu ja sõit oli päris dramaatiline, sest tal ütlesid öösel enne finishit tuled üles. Meeskond pidi külade vahel käsikaudu edasi liikuma ning jälitajad lähenesid ülikiiresti. Siiski õnnestus napilt võitjana finisheerida.

Reisi viimane ühisüritus oli päev Ringil. Enamus seltskonnast oli seal esimest korda aga tundus, et kindlasti mitte viimast:







päeva valik kümnetest kenadest autodest parklast:



sex ratastel...





õhtud Ringi lähistel...

Reisi alguse ja lõpu läbis igaüks vastavalt oma soovidele ja seega jäid läbisõidud kuhugi 5 ja 7 tuhande km vahele. Ja enamus neist km sai sportautodele kohaselt sõidetud ehk hoogsalt. Sellised üritused on ainus põhjus, milleks üldse meie riigis sportautot omada. Vähemalt mulle on selline mulje tekkinud peale aastaid eri ebapraktiliste liikuritega majandamist.

Loodetavasti see väike ülevaade elust lääneriikides pani mõtte liikuma või oli vähemalt niisama hea vaadata. The end.