• Avaleht
• ·
• Porsche.com

Liikuma hakkame kuskil 8 paiku õhtul, sest auto ettevalmistamisega on natuke kauem aega läinud kui algselt plaanis oli, aga kuna kiiret otseselt pole, siis on kõik kontrolli all. Veel paar päeva enne arutame, et kas panna talverehvid alla või mitte. Euroopas mujal ei ole tõenäoliselt vaja, aga Eestis ei tea ilma ju novembris kunagi ette. Paar päeva tagasi oli lumi maas, aga õnneks on see siiski sulanud. Siiski otsustame korralikud laiad suverehvid alla jätta, et kiirteedel parem sõita oleks. Jaanus võtab mu kodust peale ning hakkame Pärnu suunas liiklema. Igaks juhuks (pole enne iPhone TomTom’ga nii pikka sõitu ette võtnud) võtame veel Sauelt ka teise GPS’i kaasa ning sõit võib alata.

Teel Pärnusse midagi eriti ei juhtu, ainult kojamehed tahaks 968’l vahetamist – vihma sajab ning nähtavus on suhteliselt kehvavõitu. Pärnus teeme veel enne välismaale sõitu kiire eine. Jõuame Läti piirile, kus on elu täiesti välja surnud ning ühtegi peatust kuskil teha pole vaja.

Teel Riia poole avastame, et auto akulaadimise voolu näitav seier on konstantselt kleebitud 16V peale. See on küll natuke halb uudis, sest kui tõesti vooluregulaator õhtule on läinud, võib aku päris kiirelt oma töölepingu üles öelda. Peame bensiinijaamas kinni, aga midagi ei suuda küll täheldada. Kapoti all on kõik korras ning aku on täiesti külm, tundub, et probleem on siiski näidikus. Ise pakun välja, et 968 lihtsalt üritas meile meelde tuletada, et sellel mootoril on ikka 16 klappi, mitte 8 nagu mu turbol, millega eelmine aasta EPCC’l käisime.

Just kui hakkame Riias linnast välja jõudma peatab kohalik politseipatrull meid kinni – me olevat sõitnud 50 tsoonis 62km/h.

Jaanus kirjeldab täpsemalt: “Politsei palub meil auto parkida ja juhil oma autosse istuda. Seal demotakse Läti politsei tiigrihüpet erinevaid tehnilisi vidinaid demonsteerides. Näidatakse “fööni”, millel punane number “62”, kehitan õlgu. Siis hakatakse natuke ärritunult auto armatuuri külge kruvitud ekraanilt tonte välja võluma. Sõna otseses mõttes tonte, sest kuna õues on pime, siis nende kaamera ei suuda midagi peale mõne valgusvihu salvestada. Mulle näidatakse igasugu valgustäppe ja muudkui seletatakse, et üks nendest on Porsche, mis ületas kiirust. No misiganes. Politseinik püüab mind hirmutada juttudega, et trahvid on neil suured jne. Kuna ma seda trahvisüsteemi hästi ei jaga ja kuna mul kodumaal mõni kehtiv karistus veel õhus, siis olen nõus lõpuks väikse “sponsorlusega”. 5 kohalikku rahaühikut vahetab omanikku ja meie sõit jätkub. Äss diil nagu öeldakse.”

Varsti teeme ka esimese juhivahetuse, et Jaanus väheke puhata saaks – 450km juba selja taga. Ma polegi varem automaatkastiga 968’ga sõitnud, päris omapärane. Mingitel hetkedel on äraütlemata uimane, aga kui “kickdown’i” teha, siis tõmbab päris hästi. Siiski jään edaspidi manuaalkasti sõbraks. Ilma eriliste vahejuhtumiteta ületame Leedu, aga juba ette on teada, et Varssavisse jõuame just kenasti hommikuse tipptunni aegu. See on hirmus tüütu, aga samas pole meil väga kiire ning saame rahulikult võtta. Poolas on nagu juba kombeks saanud maanteede ääres mitmed tüdrukud seismas ning maanteed täis suuri kaubaautosid. Rekkajuhid on aga seal võrdlemisi ükskõiksed ning keegi märku ei viitsi anda kui võimalus möödaminekuks on olemas.

Varssavis teeme oma reisi kõige valema otsuse, nimelt sööme hommikust kohas nimega Telepizza. Pildi järgi tunduvad söögid neil igati ausad, hiljem selgub aga, et lauale tuuakse mingi ahjus küpsetatud majoneesiga kaetud lihatükkidega õudus, millel pizzaga on ühine vaid nimi. Kui sellest šokist üle saame, on aeg taaskord autole hääled sisse ajada ning Tšehhi suunas liikuda. Peale mõningast venimist Varssavi ummikutes saame ikkagi linnast välja ning kuigi Poolas sõitmine on Euroopas sõites üks tüütumaid, siis tee läheb edasi suhteliselt jõudsalt. Enne Tsehhi piiri saab isegi kiirtee võlusid proovida. Natukenegi Polski-Fiat’ist asjalikumad sõidukid liiguvad siin lubatud 130 km/h asemel 160-ga. Üks viiene bemari teeb madallendu kiirusega 180 km/h. Jaanus proovib ka seda, kuid kiirteed pole väga pikaks suudetud ehitada...

Vältimaks probleeme Tšehhis ja Austrias, ostame Poola/Tšehhi piirilt omale vinjetid. Tee möödub rahulikult, aga lõpuks hakkab taas nälg piinama ning Brno nimelises linnas üritame leida omale mingit hiina toidu kohta. Esimene otsing ei kanna vilja, kuid teisega läheb õnneks ning “Chutné štěstí” restoran toitlustab meid vägagi maitsvate kana ja pardiroogadega. Arvedlus käib juba eurodes, kuna kohalikku raha me vahetama ei hakanud. Austriasse jõuame kohale kui juba väljas päris pime on. Teeme Viinis väikese tiiru jalutades, uurides kohalikku florat ja faunat ning arhitektuuri, aga kuna aeg hiline ja väljas mitte kõige soojem ilm, siis otsustame edasi sõita. Läbida on vaja veel päris pikk maa. Viinist Salzburgi viib Saksa bahnidele sarnane kiirtee, kuid siin on max.kiirused kuni 130 km/h. Aeg-ajalt sõidame küll kiiremini, kuid siiski segab sõitu kohati esinev ülimalt paks udu. See on kohati nii tihe, et üle 100 km/h kiirusega on juba väga raske sõita. Salzburgi jõuame kuskil kella 3 paiku öösel, kui Jaanus mind hotelli ees üles äratab. Õnneks ei pea järgmisel päeval vara tõsuma ning saame välja magada.

Hommikul hotellitoa aknast välja vaadates näeme kohe Salzburgi lossi. 

EPCC toimub vähe teises hotellis kus me Jaanusega peatume, seega peame hommikul tegema umbes 15 minutise jalutuskäigu “Castellani” hotelli. Esimene päev möödub “töö” tähe all ning midagi erilist ei juhtu. 

Tähtsad klubide asjad saavad arutatud ning lisaks räägitakse mõnest tulevast üllatusest järgnevate päevade ajal, aga vihjeid kahjuks ei jagata. Kohtume taas paljude samade nägudega, kes ka eelmisel aastal kohal olid. Õhtusöök on samas hotellis ning söögid vägagi head ja juhtumisi satume samasse lauda Soome klubi meestega, kellega jätkub juttu pikemaks – eks enamvähem ühine keel ning sarnane mentaliteet sobivad kokku.

Päev algab varakult Michelini esindaja ettekandega, kes toob selgust Pilot Sport rehvide kohta ning kirjeldab natuke täpsemalt, kui keeruline tehnoloogia tegelikult rehvide valmistamine on. Eelmise aasta rehvide halb kättesaadavus peaks olema tema sõnutsi nüüd möödanik – põhiline probleem oli uute Euro nõuetega vastavusse viimine ning seega tootmine keeruline.

Peale pisikest pausi jaotatakse kõik osalejad kolme gruppi ning suundume õue, et uute Cayenne’dega sõitma minna. Meie grupile on seekord antud Cayenne S, järjekordselt ei saanud kahjuks Turbo mudelit, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata (samas oleks olnud huvitav ka uut diisel Cayenne’i proovida – maasturid peavadki ju traktorikütusega sõitma). Kuna Istanbuli klubi president ei jõudnud üritusele kohale, oleme autos kolmekesi – kolmandaks sõitjaks Hollandi klubi president, kes esimesena ka rooli asub. Eelmisel aastal sõidetud Panameraga leidub väga palju sarnasusi, aga pean siiski nentima, et minu arvates on väga paljud asjad üle disainitud ning Panamera kogemus oli parem. Kuna aga veel ise pole rooli saanud, siis ei saa kõike kohe kommenteerida. 

Ilm on kahjuks täiesti kohutav ning esimene sõiduosa toimub põhiliselt linnas sees, seega ei saa väga teada, et milleks uus Cayenne suutlik on. Peatselt jõuame lõunasöögile. Rahvas suundub parkimisplatsilt üle tee, et vihma eest peitu minna, aga selgub et koht, mis algselt pidasime restoranihooneks, on hoopis Botoxi kliinik. Club Coordinationi inimesed jõuavad ka järgi ning siis suunavad meid õigesse kohta edasi. Ilm ei soosi aga üldse sellist jalutamist. Peale sööki tagasi autodesse ning sõidame veel pisut ringi ja järgmine peatus on Salzburgis, mingi väiksema maja juures. Maja ees seisab punane Cayenne (957) numbriga TURBO1, kuid miski ei reeda, et kuhu oleme sattunud.

Kõik kogunevad majas asuvasse töökotta/garaaži ning siis saame tuttavaks Hans-Peter Porsche, tema naise ja pojaga. Viimane on kirjutanud raamatu, mis ka kõikidele osalejatele kingitakse. Peale pisikest sissejuhatust viiakse meid edasi hr Porsche “elutuppa”, mis tegelikkuses on endine küttepelletite ladu tema keldris. Ruum on umbes 500 ruutmeetrit suur ning sisaldab autosid, mis panevad enamusel suu vett jooksma. 3 x 356, 550 Spyder, 904, 1. gen 911, 997 Turbo Cabriolet, 997 GT2, 987 Boxster ja 2 x Carrera GT on vaid mõned, mis koheselt meelde jäävad. Hans-Peter mainib, et üks Carrera GT on tema oma ning teine kuulub vennale. Lisaks kurdab ta, et ei saa hetkel nendega garaažist välja, sest mingi põllumasina tarvis oli vaja põrandat madalamaks teha ning ta peab “leppima” sellega, et sõidab siis oma 997 Turboga. Päris autodele lisaks on ruumis ka sadu pisikesi mudeleid erinevatest Porschedest.

Enamus kohalviibijatest soovib end koos hr Porschega pildistada ning viimane on sellega igati nõus. Portugali klubist üks härrasmees kahjuks läheb asjaga natuke liiga kaugele ning ronib pildistamiseks 550 Spyderi rooli. Kuigi ta olla küsinud, et kas seda võib teha, on see siiski väga ebaviisakas käitumine, eriti arvestades, et me oleme ekstra palutud hr Porsche koju ning sellist võimalust ei ole kunagi mitte keegi saanud (isegi mitte PAG töötajad) ning paljude arvates võib olla, et sellist asja ei ole ka enam kunagi hiljem võimalik saada.

Kahjutundega, kuid õnnelikena läheme jälle oma Cayennede rooli ning seekord astun ise rooli. Hilisemalt selgub, et see oli hea otsus, sest kogu päevasest sõidust on ees nüüd parim osa, kus isegi natuke saab auto kohta teada, kuidas ta kurvilisel teel käitub. Kuigi auto tundub väiksem oma laiuses ja pikkuses võrreldes Panameraga, jätab kõrgus ikkagi soovida ning kuigi olen kõik võimalikud Sport nupud alla vajutanud, jääb auto kurvides ikkagi liiga palju kalduma. Sõit Zell Am Seesse on hea, sest ka ilm on väheke tagasi tõmmanud ning sõita on päris põnev. Poolel teel teeme veel ühe peatuse ning nüüd saab ka Jaanus näidata oma sõiduoskusi.

Zell Am Sees viiakse meid Porsche Design Studio peakorterisse – asub see põhimõtteliselt asutaja F.A. Porsche kodust “üle tee” ning on välimuselt võrdlemisi tagasihoidlik hoone. Praegune büroo juhataja annab meile loengu PD filosoofiast ja väikse ülevaate aja jooksul disainitud asjadest ning seejärel saame minna tuurile läbi maja. Paljudele Porsche fännidele tuttav pilt, kus F.A. hoiab 904 mudelit käes on tehtud tema kontoris, just samas hoones. Saame ka kõik seda tuba külastada ning nagu büroo praegune juht ka ütleb, ei ole selle toa sisustus sellest ajast kui PD asutati, eriti muutunud. Hoones on palju huvitavat – erinevaid prototüüpe, disainereid tegemas oma igapäeast tööd, sketše, disaineritele huvitavaid raamatuid jne. Igatahes on PD tootedisain maailmaklass ning väga funktsionaalne, just nagu F.A. seda algselt õigeks pidas. F.A. disainitud 911 kerejoon on säilinud pea et muutumatuna alates 1963 aastast. Nagu hr Porsche olevat kunagi öelnud, soovis ta teha “ajatut disaini” ja 911 puhul võib väita, et ta on seda ka suutnud.

Tagasisõiduks võtab taaskord Hollandi klubi president Cayenne ohjad oma kätte. Jaanus jätab mind Hollandlasega kahekesi, sest sebib omale koha grupijuhi Panamerasse. Ilm on taaskord ära keeranud ning tagasitee mööda autobahn’i pole eriline lust ja lillepidu, aga jutustame igasugu erinevatest klubide ja maailma asjadest ning ei märkagi kui oleme taas Castellani ukse ees. Sama teeb ka Jaanus, kes põhiliselt erinevate Porsche-teemadaliste juttude taustal hotelli ette jõuab. Siis aga toimub Panamera vahetus teise sarnase vastu ning ka juhi vahetus. Jaanus saab taaskord Panamerat proovida ega ma siis saa jätta juhust kasutamata ning mitte tagaistmele kobida. Kuigi nii Cayenne kui Panamera on V8 mootoritega (vähemalt Cayenne S ja Panamera 4S, millega meil tegu on hetkel), on Panamera hääl kordades mõnusam ning kui Jaanus gaasi korra põhja vajutab, on elamus granteeritud. Sõidame küll vaid kümmekond minutit mööda Salzburgi ringi, aga hea tunne jääb sisse veel pärastki ning oleme mõlemad seisukohal, et kui antakse valida, siis võtaks ikka Panamera.

Õhtusöögiks on Club Coordination valinud selleks õhtuks “Carpe DIem” restorani Salzburgi kesklinnas, mis pidavat kuuluma Red Bulli omanikule. Igatahes õhtusöögilauas arutame, et peab edaspidigi Red Bulli ostma, et see koht uksi kinni ei paneks – söögid on täiesti viimase peal. Õhtusöögi lõpetab bussi saabumine, mis tõsiselt huvitavast päevat väsinud, kuid õnnelikud Porsche fännid taas hotelli viib. Jalutame Jaanusega veel oma hotelli ning arutame häid asju, mis päeva jooksul juhtusid ning jääme mõlemad väga rahule.

Alustame päeva giidiga tuuriga Salzburgis. Kuna esimesel päeval suutsime päris palju klubi asju ära rääkida, jääb hommikuks planeeritud Salzburgi linnatuuri ja workshop’ide vahele veel pealt tunnike aega omal käel mööda linna ringi liigelda. Enamus kogu linnast on kuidagi end Wolfgang Amadeus Mozartiga sidunud, sest tegemist tema sünnilinnaga. Algul on see põnev, kuid pikapeale hakkab ära tüütama, sest Mozarti nägu on pandud kõige võimaliku (ja võimatu) peale. Vaatame ringi ka mõnedesse riidepoodidesse, kuid kuna otseselt midagi vaja ei ole, siis šhoppamise peale aega ei raiska. Lisaks on müügil praktiliselt ainult väga kallid brändid, millel ka vastavad hinnad. 

Suundume jõeäärt mööda jalutades tagasi hotelli ning naudime tõsiselt ilusat ja päikesepaistelist ilma. Osad inimesed liiguvad siin ringi särgiväel.

Peale kehakinnitust on ees veel mitu tundi klubi temaatikat ning osaleme väga kasulikult arutelul, kus suuremate kogemustega klubid annavad häid mõtteid, kuidas klubides elu huvitavamaks ja lahedamaks teha. Mõtteid, kuidas EPK’s asju muuta tekib palju, aga kas neid kõiki ka jõuame aja jooksul juurutada on juba omaette küsimus. Lootus igatahes jääb.

Laupäevaõhtune koosviibimine on ette nähtud Salzburgi vanimas restoranis “Stiftskeller St. Peter” ning asja teeb eriti pidulikuks, et Hans-Peter Porsche oma naisega koos on samuti õhtusöögil osalemas. Ka siin restoranis on toit väga hea ning õhtu jooksul saame põnevat juttu puhuda Prantsusmaa ja teise Hollandi klubi presidentidega. Lisaks on üks õhtu tipphetki Belgia klubist Bob’i kõne, mille peale terve saali täis rahvast rõkkab naerda. Samas lisab ta oma jutule ka väga sügavaid ja mõtlemapanevaid külgi. Hans-Peteri poeg Daniell Porsche tegeleb lisaks raamatute kirjutamisega ka veel heategevusega ning kõikde klubide poolt teeme sümboolse annetuse kodutute laste fondi, mille Rootsi klubi president pidulikult hr Porschele üle annab. Samuti soovime sellega viimasele õnne, kuna tema 70. juubel oli väga hiljuti. Õhtu läheb ladusalt ning nii kahju kui see pole, peame jätma seltskonnaga siiski peatselt hüvasti, sest aeg on hakata sõitma kodu poole.

Võtame eesmärgiks sõita võimalikult väikeste kadudega, et jõuda koju nii kiiresti kui võimalik. GPS pakub kodu teeks 2006 kilomeetrit ning esialgseks sõiduajaks pealt 22 tundi. Pidevalt roolis olles ning vaid ülikiireid tankimisi ja söömisi tehes, suudame sama reisi ära teha umbes 2,5h lühema ajaga. Eks oma panuse annavad sinna juurde Poolas väga edukalt läbitud kiirtee, mille mina küll enamuses maha magan, samal ajal kui Jaanus vapralt unega võitleb. Üle saja kilomeetri saame ühe Renault Kangoo tuules madallendu harrastada. Meie sappa võtab omakora üks BMW 320d. Kiiruseks on konstantselt 170 km/h. Seda ei sega ka mõned liikluskaamerad, millede eest GPS meid hoiatab.

Koju jõuan poole 9 paiku õhtul – olen väsinud, kuid õnnelik. Saime kogeda asju, mida poleks veel mõned aastad tagasi ette kujutanudki ning olen väga rahul, et olen end just selle automargiga sidunud. Nüüd ei ole muud kui mõelda välja, kuidas järgmisel aastal International Porsche Club üritusele saada, sest tundub, et saab olema päris põnev üritus. Täpsemalt kahjuks siinkohal ei saagi rääkida, sest praegusel hetkel veel tegemist salajase informatsiooniga.