European Porsche Club Committee 2009
10. november.
Tallinnas on lumi maas. Mitte lihtsalt mingi lumekirme või mõni hang siin-seal, vaid ikka korralikult! Ja sajab muudkui juurde. Lumi on lahe ja lume sees sõita on ka lahe kui autol on all korralikud talverehvid. Seda lund tahaks nautida, seda lund oleks väga vinge ära kasutada, kuid ma tean, et mõne üksiku tunni pärast pean ma Saksa poole teele asuma. Auto, mis mind ja Margust sel korral Stuttgarti ja tagasi peab sõidutama on Marguse 944 Turbo aastast 1986. See tähendab tagavedu ja võib-olla mõnd ohtlikumat manöövrit, kuid õnneks helistab mulle Margus ja teatab, et ostis just uued lamell-rehvid ja lasi need autole alla panna. Noh – vähe rahulikum Põhja-Eesti lumes manööverdada, kuid võib-olla vähe mürarikkam lõuna pool. Eks näis. Igal juhul sel hetkel on see telefonikõne rahustav. Lund sajab tõesti väga palju – taevataadil on “masu” tundmatu termin.
Margusega kohtume kesklinnas. Tõstan oma kohvri tema kohvri kõrvale ja sõit võib alata. Margus roolib lumevaalude vahel oma raudset suksut kindlalt ja ma saan kõrvalistmel rahulikult vedeleda. Minu kord sõita tuleb hiljem. Tallinn muutuks tahavaatepeeglis täpiks kui me vaid läbi lumesaju üldse midagi näeks. Siiski jõuame lõbusalt juttu ajades väga kiirelt Pärnusse. Siin vahetan mõned kroonid eurodeks, teeme kiire eine ja kuuevarbalised lätlased – siit me tuleme! Ahjaa - lumesadu sai umbes Kernu kandis otsa ja edasi on tee ainult märg. Sajab peenikest vihma. Nii on ka Lätis. Ma ei hakka kirjeldama Läti teid või loodust – kõik ju teavad Lätist kõike. Been there, done that! Lätis on kõik endiselt endine. Minu jaoks suhteliselt igav. Seda enam, et õues on kõik väga sombune. “Lauću akmens” teatab silt tee servas – olgu peale, meie sellest aru ei saa. Teeäärsel raudteel kimab meist mööda kollase-sinise kirju reisirong. Paistab suhteliselt moderne välja, vingem kui Balti jaamas nähtud. Las olla pealegi. Läheneme Riiale.
Ühtlase kiirusega sõites jõuame Lätist kiirelt läbi ja Leedu jaoks ei kulu ka liialt aega. Midagi erilist me autoaknast ei näe, sest ikka sajab peent vihma ja õues on pime. Õues on nii pime, et ühel hetkel ehmatame mõlemad, sest asfalttee muutub väga äkiliselt auklikuks kruusateeks! Pagan, mis siis nüüd!?!? Teel ei olnud ühtegi hoiatavat märki ja GPS- järgi on kõik õige. Et edaspidi selliseid üllatusi vältida, vaatan üle GPS settingud ja keelan kruusateede kasutamise. Põhikriteeriumiks on kiireim tee/aeg.
Kaunases teeme pico- (tõlkes pizza) pausi ja nüüd asun ma ise rooli keerama. Ei lähe kaua kui jõuame Poola piirile. Siin teen ma pisikese vea ja sõites rekka järel satume kaalujärjekorda, kust meid kohalik sinimunder minema ajab. Tänud sulle, pan! Piirist mitte kaugel peatume ühe Kantor’i ees,et mõned zlottid eurode vastu lunastada. Zlotte läheb Varssavi kiirteel vaja.
Pime Poola. Palju rekkaid. Vihmasadu on vahetunud paksu uduga. Järgime pimesi GPS-i ja ei saagi aru kui suurelt teelt kohaliku tähtsusega teele satume. See tee on looklev ja mügarlik, mis paneb auto vedrustuse parajalt proovile. No hea küll, vaatame mis edasi saab, sõit katki ei jää. Ei lähe kaua kui juhtub Leedule sarnane intsident. Jälle lõpeb äkitselt asfalttee ja algab väikestest kividest laotud munakivitee. JOKK! Munakivi tee läheb üle pika raudsilla ja peale silda on kohe magava väikelinna/küla keskväljak. Samal keskväljakul ootavad meid juba kohalikud mundrimehed. Meil kästakse parkida. Kontrollitakse dokumente. Kell näitab umbes kella kahte öösel.
Poola politsei on sõbralik ja annab dokumendid kiirelt tagasi ning kaob Peugeotiga sealt samast veel kiiremini. Jahe õhk ergastab mu meelt, see on hea. Jätkame teekonda. Enne Varssavit vahetame jälle kohti, Margus sõidab ise läbi Varssavi. Tema viimase ööpäeva jooksul sõidetud vahemaa hakkab lähenema tuhandele kilomeetrile. Väikesest väsimusest annab märku väike virin, et miks nii suures linnas ühtegi Porschet näha ei ole. Ja nagu nõiaväel ilmub kohe tee äärde Porsche esindus. Müstika!
Mul silme ees televiisorist nähtud kontrolltabel – selge, et operaator läks puhkama. Ärkan mõne aja pärast ja kontrollin GPS-ist kurssi. Jälle suunatakse meid mingitele kohaliku tähtsusega teedele. Tänan, ei. Seadistan peene aparaadi nii, et see meid ikkagi kiirteele juhataks ning jälle läheb operaator puhkama.
Pilt tuleb silme ette umbes tunnikese pärast. Margus on siis juba osa kiirteed läbinud ja aeg on esimesse teemaksu kogumispunkti oma 11 zlottine andam jätta. Kui rahad makstud, asun jälle ise rooli, et Margus ka korra silma kinni saaks lasta. Olen piisavalt ergas, et autot juhtida, kuid seda vaid natuke üle saja kilomeetri. Leian, et nüüd on paras aeg end veel ühe kiire uinakuga premeerida. Margusel pole selle vastu ka midagi. Või noh ma ei hakka seda temaga kooskõlastamagi – ta magab enivei. Magab vähemalt pool tundi ja siis nõuab tungivalt, et ma teda uuesti rooli laseks. Tõotatud maa ei ole enam kaugel ja ta tahab oma Porsche bahn-i peal proovile panna. Hea küll. Kobin poolkinniste silmadega kõrvalistmele ja jätkan oma premeerimist unega. Kuid jälle mitte kauaks. Margus keerab teelt Statoili, kus laseb paagi bensu täis ja me mõlemad võtame omale ergutavad kakaod kaasa.
Möödume viimastest Poolas olevatest kantoridest ja motellidest. Neid on siin tõesti palju. Motelle reklaamivatel plakatitel ilutsevad neidude siredad sääred ja mõnel väheke enamatki.
11. november.
Hommikuse uduteki alt tõusva päikese kiired sillerdavad pool-raagus puude ja põõsaste okstel. Tee on kuiv. Oleme jõudnud tõotatud maale – Saksamaa kiirteedele. Olen roolis ja õige pea kui tee kolmerealiseks muutub, transformeerun justkui vasikaks, kes kevadel karjamaale lahti päästetakse. Vajutan agressivsemalt gaasipedaali 140…160…170 km/h. Rohkem sel hetkel ei vajuta. Margus tahab ise proovida. Tema auto – tema reeglid. Ta ei hellita, õige pea vajutab ta gaasipedaali rahulikult vastu autopõhja ja laseb rahuliku südamega spidomeetriseieril 260 numbrile osutada. GPS näitab samal ajal kiiruseks 239 km/h.
Tervet teed Stuttgarti me selle kiirusega ei sõida. Kruisime rahulikult 140..180 km/h. Midagi erilist me ei näe. Või siiski. Möödume ühest VW Golfist, millel on üsna omapärane numbrimärk.
Esimene Porsche tuleb meile vastu alles Berliini lähistel ja see on 996 Cabrio. Teist näeme kuskil kesk-Saksas ja see on Cayenne. Olukord muutub drastiliselt kui Ludwigsburgi jõuame. See on mõne kilomeetri kaugusel Stuttgartist. Siin on Porsched juba paremini esindatud. Ka 911 Turbod pole siin haruldused. Cayenne Turbod ja GTS-id ka mitte. Kõikide nende autode summutitest kostuv madal metallne heli paitab kõrvu. Kõik autod on puhtad ja läigivad justkui oleksid hetk tagasi müügisalongidest tulnud. 944 Turbot vaadatakse kui imelooma. Pole ka ime, sest endiste sotsmaade mudased teed on jätnud autole oma jäljed. Achtung, achtung - russoturistid!
Parandame olukorra kui otsime üles iseteenindusliku autopesula. Klapime kahepeale kokku vajaliku koguse münte ja libistame need kordamööda aparaati. Kuid mis edasi? Kõik juhised on loomulikult saksa keeles, millest me kumbki suurt midagi ei jaga. Margus sõtkub esialgu ühte ja siis teist nuppu. Survepesupüstolist tuleb esialgu vahutavat vett ja siis tavalist loputusvett. Must muutub jälle mustaks ja tuled kirkaks. Auto saab piisavalt puhtaks, et keegi meid enam asjatult ei passiks.
Enne veel kui hotelli puhkama läheme, otsustame kiirelt Stuttgarti minna ja sealset elu väheke uurida. Auto leiab koha Porsche tehase kõrval olevas parklas. Siin muid autosid peale Porschede eriti polegi. Iseäranis arvukalt on siin esindatud Boxsterid ja Caymanid, sekka mõned Cayenne’d ja mõned 997-d. Tehase hoovist avastame toruraamiga valge 911 kere. Millega täpsemalt tegu jääb meile saladuseks, kuid võib arvata, et tegemist on 997 GT3 autoga.
Näeme veel lampide valguses helendavat uut muuseumi, astume läbi korra Porsche esinduse saalist, kus imetleme järelmüügis olevaid GT2 ja GT3 autosid ning asume tagasiteele.
Ööseks ja järgmisteks päevadeks saame auto hotelli alla parklasse jätta. Mõned autod on siin riiulitesse tõstetud. 944 jääb siiski tavapäraselt põrandale.
12. november.
Konverentsi avapäev. Porsche AG esindajad tutvustavad ennast. Seejärel saab sõna iga osalejamaa esindaja, kes annab kiirelt ülevaate lõppenud hooajast ja tuleva hooaja plaanidest. Näidatakse mõnda pilti. Igalt osalejalt saame teada vähem või rohkem huvitavaid fakte. Leedukad räägivad, et alustasid 2003, Bulgaarlane räägib, et nende maa Porschede hulgast on 80% Cayennid ja seetõttu toimub klubis ürituste korraldamine ka talvel. Rootslased on nii osavad, et on järgmisel hooajal oma võistluskavasse planeerinud Nürburgringi külastuse. Nad on terve raja enda klubi jaoks üheks päevaks rentinud.
Muidugi on teised klubid kadedad, sest ka nemad on sarnast plaani pidanud, kuid on Nürkalt eitavaid vastuseid saanud. Austria klubi president demob oma klubi poolt korraldatavat Porsche Parade’i, mis toimub suvises Viinis kolme päeva vältel. Kutsutute arv on piiratud 300-ni ja enamus neist on juba välja müüdud. See paraad on nii suur, et Porsche AG on oma toetava õla alla pannud. Kuna osalejaid on palju, siis kulub ettekannetele kokkuvõttes terve esimene päev.
13. november.
Kohe peale hommikusööki korraldatakse osalejad suurde bussi ja viiakse Stuttgarti. Juhil kästakse sõita aadressile Porscheplatz 1. Kohale jõudes võtab bussist väljumine kordades vähem aega kui enne bussi sisemisele kulus. Kõigil on järsku uni läinud, kiire ja Porsche muuseumi ustele joostakse tormi. Enamus on valmis muuseumis esmakordselt, eelmise aasta EPCC ajal oli külastus alles ehitusjärgus muuseumis. Muuseumi külastuseks esialgu võimalust ei anta. Selle asemel juhatakse meid muuseumi ärklituppa. See on kõigile muuseumikülastajatele kohvikust klaasseina tagant näha. Sama klaasseina ääres on riiulis Wolfgang Porschele kuuluvad 356 erinevad mudelid. Kõik on laitmatus korras nagu poleks nad kunagi nö. linna peal käinudki. Laitmatus korras on ka töökoda. Maas ei ole ühtegi õliplekki, tööriistad ja kõikvõimalikud abiriistad ning detailid on laudadel ja riiulites reas nagu kallimad serviisid mõisahoone ballisaalis.
Suures töökojas seisavad 993 Turbo S, Le Mansil võitnud GT 1, 356 coupe ja üks 911 Carrera 3.2 Club Sport. Kõigil on vaja üht-teist timmida.
Akna taga seisab süsimust Carrera GT. Club Sporti kallal askeldavad inimesed, kes on selle auto putitamise eest ise raha maksnud ehk muuseumist saab osta võimaluse osaleda vastavatel kursustel. Täna siin töökojas keegi peale kokku tulnud klubide presidentide ei liigu. Presidentide tõttu on töötajatele vaba päev antud. Töökoja tagumises nurgas paikneb üks eriti huvitav Porsche – vähemalt märk ninal ja H-rool näitavad küll seda. Ka on antud aparaat varustatud korraliku Recaro korvistmega. Natuke nadivõitu tundub aga mootori igasugune puudumine.
„Muuseumi töökoda on kogu muuseumi süda,“ alustab oma kõnet Bichop. Mees, kes on töötanud Porsches aastakümneid, esialgu racing-tiimis ja nüüd Porsche Museumi restaureerimisosakonna direktorina. Liigume temaga koos muueumi ekskursioonile. Muhedal vanamehel jätkub jutte iga eksponaadi kohta. Ta on mõne eksponaadi ise kunagi Ferry või Piechi näpunäidete järgi ehitanud ja pea kõikide siinsete neljarattalistega sõitnud.
Peale muuseumituuri uuesti töökotta astudes märkan kohe siia ruumi vahepeal toodud Panamerat ja 911 Sport Classicut. Viimane on Ferry Porsche sajandale sünniaastapäevale pühendatud eriseeria, mida toodetakse vaid 250tk. Keegi ei taha istet võtta, et autosid tutvustavat sissejuhatust kuulata. Mehed on auto küljes kinni nagu kärbsed kärbsepaberil. Viisakusest võetakse siiski lõpuks istet ja sissejuhatus võib alata. Meile püütakse selgeks teha kuidas on Porsche DNA Panamerasse edasi kantud ja muid turunduslikke teemasid. Jutu see räägitakse ka sellest, kuidas õigel Porschel on alati tiivad kõrgemat kui kapott ning süütelukk ikka kenasti roolist vasakul – kuidagi ei taha ikka uskuda, et 944 üldse õige Porsche ei ole. Kena jutu lõppedes lastakse sumisev kärbseparv jälle lendu. Kapott on juba lahti kangutatud, keegi ronib juba tagaistmele ja ega läikivad nupudki armatuuris puutumata ei jää. Mmmm, jaaa, schöne, mmmm. Muud ei kuulegi.
Bulgaarlane ronib juhiistmele ja püüab oma telefoni bluetoothi abil Panamerasse penetreerida. Ei puudu palju, et ühe tema ihuliikme krambi tõttu oleks rool lukustatud. Muidu jätab auto väga esindusliku mulje. Välisvärviks on välitud tumesinine (navy blue) ja salong on heleda nahaga kaetud, aktsenti on lisatud eelmaninitud siniste detailidega. Kindlasti võib öelda, et auto jätab reaalses elus parema mulje kui pildilt vaadates. Mulle hakkab see auto isegi meeldima. See on sarnane kogemus kui mulle kunagi 928 ei meeldinud…
911 Sport Classicu presentatsioon toimub ilma pikema sissejuhatuseta, nii öelda hoo pealt. Noor marketingi osakonna töötaja räägib selle auto eripäradest ehk detailidest, mis vanadelt 911-delt on üle võetud. Duck-tail, Fuchsi veljed (mis tegelikult on hoopiski Porsche enda disain ja nüüd ei ole enam tootjaks Fuchs, vaid üks Itaalia tootja, kelle nime ei avaldata meile) ning kahe muhuga katus on esimesed asjad, mis isegi asjatundmatule silma peaks jääma. Katust kutsutakse double dome – kuna double bubble on USA’s närimiskummi mark, ei saa seda enam kasutada. Ei pääse ka see auto uudishimulike näppude eest. Jälle uuritakse kõikvõimalikud ja –võimatud kohad justkui röntgeniga läbi. Eriti positiivne on see, et pannakse ka korra käimagi see auto. See konkreetne mudel kannab numbrit 000/250 ehk siis seda autot reaalselt kellelegi ei müüda. Kõlakas liigub, et läheb lammutamisele. Margus jääb ikka südames lootma, et vast pannakse ikka kuskile salajasse asukohta hoiule.
Presentatsioonidele järgneb küsimuste-vastuste voor. Räägitakse mingisugusest CMS-ist. Mingi interneti-värk. IT-mehi on siin vist rohkem kui üks, sest küsimusi esitatakse palju. Nõutakse, et Porsche oleks Twitteris ja Youtube’s ja Facebookis – kõikjal.
Kui keegi rohkem midagi küsida ei oska, siis juhatatakse meid jälle bussi ja sõidutatakse tagasi Ludwigsburgi. Hotellist pisikese jalutuskäigu kaugusel Ludwigsburgi vanalinnas on õllerestoran saksa-päraste roogadega. Pakutakse kohapeal toodetud elus-õlut. Nii saigi õhtust hommik.
14. november.
Eelmistest hommikutest pisut varem peame jälle tuttavasse bussi ronima. Meid sõidutatakse Porsche AG Ludwigsburgi. See on hoonete kompleks, kuhu on paigutatud Porsche After Sales ja Marketingi töötajad. Hoovis seisavad rivis kümmekond Panamerat. Turbod, S-id ja 4S-id – kõik on esindatud. Sakslased jagavad meid gruppidesse ja paluvad autode juurde minna.
Igasse autosse istutatakse neli inimest. Meid paigutatakse ühte autosse leedukatega. Esimesena saab proovisõidu õiguse Margus. Sõidame väikelinna/külade teedel, metsavahel ja veiniistanduste vahel. Kõrvalistmel on mugav. Oh ja hääl!! Summutitest kostub ood kõuejumalatele. Bose stereot pole vaja, vähemalt esialgu mitte. 4,8-liitrine V8 liigutab ligi kahetonnist autot väga erksalt, rool on väga kiire reageerimisega. Saan seda ise tunda kui Margusega kohad vahetame. Madalate mägede vahel lookleval teel tempokalt kurve võttes tõusevad suunurgad vägisi ülespoole. Seda hetkeni kuni leedukas tagantistmelt nõuab, et ma rahulikumalt võtaks – naisterahval olevat paha olla. Lugupidamisest võtan rahulikumalt. Peatselt toimub jälle juhi vahetus. Meie Margusega ronime tagumistele istmetele ja leedukad esimestele. Rooli taha istub eelmainit’ leedulanna. Enam ei ole tal paha olla, vastupidi temagi suunurgad on kõrvade juures. Käib pidev jutuvada teise leedukaga. Millest nad lakkamatult räägivad me kumbki Margusega aru ei saa, kuid juttu jätkub neil koguaeg. Häirin nende vestlust oma rumala küsimusega, et kas leedulanna sõidab muidu äkki GT3-ga või äkki GT2-ga. Saan vastuseks, et ei, ta sõidab 911-ga. Mnjah, kas GT-2 ja GT-3 polegi 911-d juurdlen endamisi kui auto peatub ja ma lõunatama lähen. Täpsemalt leedukate käest ma seda küsima ei hakka. Parem keskendun lõunale ja peale seda Panamera uuringutele. Jällegi tuleb tõdeda, et Panamera näeb liikluses/looduses parem välja kui salongis. Auto tagaosa häirib mind vaid väheke. Midagi oleks justkui paigast ära või puudu.
Peale lõunapausi hakkab teine leedukas rooli keerama. See käib muuseas, jutuvada kõrvalt. Raadio pannakse mängima – pole summutist kostuvat mörinat vaja kuulata. Miks muidu Bose paigaldatud on!? Autos olev raaadiosaatja, millest meile liikumiseks juhtnööre edastatakse, keeratakse ka vaiksemaks – häirib lakkamatut jutuvada. Kaasliiklejad ei pea kaua juurdlema, et aru saada, et roolis ei ole sakslane. Leedukas kompenseerib teistest maha jäämist tehes fenomenaalseid manöövreid. Pimedas kurvist möödasõittu alustades taipab ta peagi, et see pole päris hea. Kuid mida kord juba alustatud on, see tuleb lõpule viia. Suunda näitamata keerab ta teel rahulikult liikuvale autole ette. Porsche klaasid ja polsterdus ei ole nii tihked, et me ei kuuleks pikka signaali, mida kohalik liikleja meile laseb. Juht ei lase ennast häirida, kõrvalistuja aga tunneb ennast pisut puudutatuna. Vastuseks laseb ta lendu pooleldi veel kinni olevast aknast oksejoa. Huuuh!! Klaas on oksene, küljepeegel samuti. Leedulanna ise loomulikult ka. Pisikesed paberitükid teevad oma töö, kuid paberitega ei saa ukse sisse valgunud kraami kätte ja se jätab ikka ja jälle klaasile omad jäljed. Palju õnne eduka sõiduproovi puhul.
Peale sõiduproovi viiakse meid bussiga üsna lähedal olevasse Porsche Deutschland GmbH hoonesse, kus istutakse nn. ümarlaua taha ja arutatakse klubide problemaatilisemaid külgi. Kuidas klubid saaksid importööridega paremini suhelda, kuidas sponsoreid leida ning kuidas neid motiveerida jne. Kõik on huvitavad teemad ja aeg lendab.
Koosoleku lõppedes hakkame kodu poole sõitma. Kuna on juba üsna hilisõhtu, siis me autoaknast midagi erilist jälle ei märka. Meenutame möödunud päevi ja püüame kordamööda magada, et siis teineteist rooli taga asendada. Saksa kiirteed saavad kiiresti läbi. Poola kiirtee ka, kuid Varssavis kulub rohkem aega. Liiklus on hõre, kuid igal pool on nõmedad piirangud ja foorides põleb pidevalt punane tuli. Jõudes põhja-Poola on õues juba valge. Sõidame pikemaid peatusi tegemata. Leedu. Läti. Porsche 944 Turbo peab kenasti koduni vastu.
